Mart Helme: Enesepettuse magus vale
Loomulikult välistas see igasuguse kaine ja pargmaatilise arutelu, seda muu hulgas ka Venemaa teemadel.
Ometi on nüüdseks üks aktiivsemaid tookordseid europropagandiste, praegune Europarlamendi saadik Toomas Hendrik Ilves jõudnud samadele järeldustele, millede tõenäosusest püüdsid kaks ja pool aastat tagasi tulutult rääkida ka Euroliitu roosade prillideta vaatavad inimesed. Ehk siis, et ei Euroopa Liit ega NATO anna meile absoluutseid julgeolekugarantiisid ja et Euroopa Liit võib koguni osutuda selleks Trooja hobuseks, mida Venemaa kasutab, et oma pikaajalisi huvisid Balti riikides realiseerida.
Ent tsiteerigem siinkohal Ilvest, kes 31. augusti Lääne Elus ütleb: “Veidral kombel oleme viimastel aastatel olnud näiteks Venemaa rünnakute ees palju nõrgemad kui EL-i ja NATO-sse mittekuulumise ajal”.
Ilvesel on õigus. Paraku pole selles, millest ta räägib, aga midagi veidrat. Et asjade just seesugust kulgu ette ennustada, piisas kõige elementaarsematest eelteadmistest. Nimelt tutvumisest EL-i ja Venemaa vahel sõlmitud Partnerlus- ja Koostöölepinguga, mille ambitsioonikad kavad ühise majandusruumi loomisest, viisavabaduse vastastikusest sisseseadmisest ja julgeolekualasest koostööst pidid igale mõtlemisvõimelisele Eesti patrioodile vältimatult kananaha ihule tooma. Samuti piisanuks Venemaa ja Euroopa juhtriikide vahelise majanduskoostöö ja vastastikuse kaubandus- ning toormealase sõltuvuse pealiskaudsestki analüüsist, et mõista, kui habras on nende veskikivide vahel logistilist tähtsust omavate Balti riikide positsioon.
Ent oluline polnud ja pole vaid siinkohal joonistatud suheteringi majanduslik mõõde. Sama olulised on ka demograafilised ja psühholoogilised tegurid.
Kui Eestis jäädi EL-i ja NATO liikmelisuse saavutamise järel loorberitele puhkama, siis Venemaa oli oma üldpealetungi alguse ajastanud just sellele hetkele. Ja ehkki hetketi võis näida, et Moskva ofensiiv Balti riikide finlandiseerimiseks on määratud läbikukkumisele, sest enam-vähem samal ajal puhkesid selgelt Venemaa vastu suunatud värvilised revolutsioonid ka mitmel pool SRÜ-s, siis praeguseks on Moskva üheksakümnel protsendil rindelõikudest revanši võtnud ja taaselustanud oma suurpealetungi ka Balti rindel.
Sealjuures on oluline, et Moskvas on vahepeal toimunud ka jõuline eneses selgusele jõudmine ning saavutatud otsusekindlus mitte häbeneda oma tõelise “mina” näitamist maailmale. Ehk siis: on selgelt postuleeritud, et endise N Liidu territooriumil (Balti riigid kaasa arvatud) peab Venemaa jääma hegemooni positsioonile ja saavutama selle, et kõigis põhimõttelist tähtsust omavates küsimustes arvestavad nii kohalikud valitsused kui suurriigid Moskva seisukohtadega. Ja on selgelt postuleeritud ka, et teiste moraliseerivad hinnangud Venemaa sisepoliitikale ja imperialistlikele ambitsioonidele ei lähe venelastele enam korda.
Muide, just kuulumine Euroopa Liitu ongi meid muutnud Venemaale eriti seksikaks ja kordades suurendanud Moskva huvi meid endale allutada. Avanevad ju Kremlile sõnakuulelike (finlandiseeritud) valitsuste kaudu Venemaale erakordselt soodsad võimalused oma huvide realiseerimiseks mitte ainult Balti riikides vaid juba kogu Euroopa Liidus. Võtke või jätke, aga just see on ka üks panus, mis on mängus meie praeguse presidenditantsu juures.
Ent lõpetuseks veel demograafiast. Ka kaks ja pool aastat tagasi ei nõudnud erilist prohvetlikkust mõistmaks, et meie Achilleuse kand — vene vähemus — jääb siia ka pärast ühinemist EL-i ja NATO-ga. Ning et Moskva huvi ning võimalused siinseid venelasi senisest märksa laiemas kontekstis väljapressimisvahendina ära kasutada saavad üksnes kasvada.
Praegu näemegi, et Venemaa on oma süüdistusi, nõudmisi ja ähvardusi seoses vene vähemusega tunduvalt sagedamini ja räigemalt esitama hakanud kui vahepeal. Meie oleme aga taas langenud iseendale ja teistele edukast integratsioonist valetamise lõksu, surudes sel moel sisuliselt ise endale peale umbkeelsetele ning Eesti suhtes lausa vaenulikult meelestatud venelastele massilise kodakondsuse andmise kiirendatud tempo.
Ent need on alles õied. Kibedad viljad, mida saame maitsta praegu veel mitteametliku kuid samal kursil jätkates peagi juba ametliku kakskeelsuse kehtestamise tulemusel, Eesti majanduse kõige finants- ja tööjõumahukamate sektorite Moskva kontrolli alla mineku ning sellest vältimatult sündiva massilise tööjõu sissetoomise tulemusena idast on löögid, mida meil rahvusena on võimatu üle elada. Seda muidugi juhul, kui jätkame maailmas, mis on kõigi vastupidiste kinnituste peale vaatamata endiselt valelik, silmakirjalik, reetlik, julm ja kasuahne, sama sinisilmselt kui senini. Tõepoolest, kaks ja pool aastat peale Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist on eestlastel ometi ükskord aeg oma magusatest unenägudest ärgata ja täiskasvanuks saada. Selle eeldusena tuleb aga kõigepealt lõpetada iseendale valetamine.
